Meelelahutusuudised

GALERII | Kuidas on enda Kadrioru kodu sisustanud Liina ja Vahur Kersna?

Kroonika 20.08.2017, 22:12

Suvises Kroonika kodu-eri numbris õnnestus meil kiigata nii mõnegi armastatud staari kodutänavasse, majja ja mõisasse (uudista tutvustust siin) ning tuleb tõdeda, et suve nauditakse täiel rinnal! Kuidas aga paistis suvi täpselt aasta tagasi? Viskame pilgu kodu-eri "kullafondi" ja meenutame Kersnate kodu lugu.

SUVI 2016 | Kah mul Newtoni binoom!

„Ühel hetkel mõistsin, et mitte keegi teine ei saa minu eest välja mõelda seda, millises kodus ma tahaksin elada – seda tean ma ise kõige paremini. Ma ei kujuta ette, et palkaksin sisekujundaja,“ sõnab Vahur Kersna. Legendaarne teleajakirjanik on disaininud ja sisustanud järjestikku seitse elamist Tallinnas, ka pere praeguse kodu Kadriorus. 

Liina (36), Vahuri (54), nende poja Kelvini (9) ning koeratüdrukute Lotta (13 kuud) ja Nofretete (6 kuud) kodu sõna otseses mõttes avardab kujutlusvõimet ühest katusealusest korterist. Kersnate valgusküllane elutuba ühtekokku 96ruutmeetrises elamises ulatub läbi kahe korruse ja jookseb lae all kokku efektselt teravaks katusetipuks. Ruumi avarust ja kõrgust rõhutavad kristall- lühter ja korstnajalale silmavaatest tublisti kõrgemale riputatud kullatud osutitega seinakell, mis tekitab mulje kiriku kellatornist!

Kelvin on sohval süvenenud iPadi, Vahur sätib teekannu tulele. Kersnad on selles kolmetoalises korteris vaatega ajaloolisele Jaan Poska majale elanud kaks ja pool aastat.

„Jooksime Liinaga uut elamist otsides kortereid läbi ja... päris see ei olnud üks ega teine,“ meenutab Vahur. „Selles majas algul Liina kolmandale korrusele enam ronida ei viitsinudki, hakkas juba koju sättima. Mina siiski tulin, vaatasin viisteist sekundit ringi ja hõikasin ta välisukselt tagasi. Liina tuli, vaatas ja ütles: „Vau!“ Meid võlusid vaade ja korteri ebastandardsus.“

(Kristjan Lepp)

Tuunis oma tuba juba poisikesena

Disain, sisustuslahendused ja nende detailne väljatöötamine on siiani olnud Vahur Kersna avalikkuse eest varjus külg. Loomulikult on seejuures kõik lahendused sündinud konsensuses Liinaga. Abikaasa küll tunnistab, et enamasti jääb tema osaks vaid noogutada.

„Vahur on meie pere disainer,“ ütleb Liina. „Ma ei hakka temaga vaidlema, sest tean, kui põhjalikult ta kõik läbi mõtleb.“

Vahur lisab, et ta ei oleks keegi ilma geniaalse mööblimeistri Urmaseta, kes tema ideed on ellu viinud. „Imemees!“ kiidab Vahur. „Ükskõik, mis ma ka välja ei hauduks, Urmas ei ütle kunagi, et loll mõte, liiga keeruline või suisa võimatu. Hullemal juhul tõmbuvad tal prilliklaasid uduseks ja ta uriseb: „Ma pean mõtlema.“  Lisaks on teda kõvasti aidanud Jüri Raudsepp FEBist, Urve Lehker Halsist, Aap Koha Delta Lightist: „Tõelised profid ja hullult sümpaatsed inimesed.“

(Kristjan Lepp)

Mingisugust alus-, põhi- ega täiendõpet, isegi mitte kiirkursusi sisekujundajana Vahuril ette näidata pole. Antsla koolipoisina alustas ta küll õpinguid Võru laste kunstikoolis, kuid logistilise keerukuse tõttu jäi see vaid kahenädalaseks kogemuseks. Sellegipoolest võib Vahuri disainerikarjääri algust arvutada juba Antsla päevilt!

„Lapsepõlves joonistatakse maha kõik meie tuleviku peateed,“ usub Vahur. „Siis, kui koolivendade isad ehitasid peredele maju, ehitas minu isa koolimaja ja staadioni ja võimla ja väliujula ja arvukalt pallimänguplatse. Meie elasime puubaraki kahetoalises korteris kuivkäimla, ahikütte ja kaevuga hoovis. Pigem alateadlikult kui teadlikult ma ilmselt otsustasin, et ühel päeval võimaldan oma perele midagi enamat.“

Aga esimesed sammud sisustuskunstnikuna? „Pätsasime sõber Kaidoga Lenini-nimelise kolhoosi kanalast hunniku papist munareste ja tagusime need minu toas naeltega lakke,“ meenutab Vahur ja peab viivuks pausi. See lugu tõmbab tal nüüdki suu naerule. „Meie jaoks tundus see jube kihvt – et nüüd on tuba nagu stuudio! Seejärel värvisin isal staadioni tuulelippudest üle jäänud kollase sitsikanga suures pajas punaseks ning kleepisin selle seintele. Tulemus sai üsna laiguline aga – so what?!“

Praegune kodu on disainitud, lähtudes eelkõige funktsionaalsusest – ei midagi liigset! Kuna Vahuri sõnul on Kadriorus iga ruutmeeter kulda väärt, oli oluline mitte just lahmakad ruumid ära kasutada nii, et kõik vajalik oleks paigutatud ja endal mõnus olla.

Kelvini katusekamber Perepea sõnul üldjuhul see tuba nii korrastatud pole. Vaip on pulmakingitus Vahuri emale-isale 50ndate aastate lõpust ja sellel on möödunud ka telemehe lapsepõlv. Seintel Edgar Valteri, Björn Koopi ja Ilon Wiklandi taiesed. (Kristjan Lepp)

Vahur peab silmas just õhulisust ja avarust. Tammepuidust mööbel kombineeritult valge ja vähese mustaga köögis sedamoodi mõjubki. Nii esimese vabariigi aegne ümar laud kui ka ligi kahesaja-aastased toolid Hummuli mõisast on uuele elule äratatud üsna nukrast seisust.

„Tahtsin, et köögis oleks mõnusat eklektikat. Uue ja vana kontrast selle annab,“ leiab Vahur ja nõjatub tammepuust tööpinnale. „Nagu oligi arvata, sai köögilauast koht, kus tehakse nii tööd kui koolitööd.“

Kersnate kapinduse välise lihtsuse varjus peidab end sada korda läbi mõeldud ruumikasutus. „Kuna ruumi pole palju, siis avaruse saavutamiseks tuli koormatud pinna kasutusefektiivsus viia maksimumini,“ sõnab Vahur ja osutab ilmselgelt ebastandardsele teravnurgale köögis. „Otsaseinas oleva surnud tsooni elustamiseks disainisime sinna lösuki, mille all hoiusahtlid purkidele-pudelitele.“

(Kristjan Lepp)

Diivanist sai tõeline meistriteos!

„Selles elamises ei ole ühtegi asja, mille kohalolekul pole põhjust,“ sõnab Vahur keset elutuba seistes. „Ma eriliselt ei salli suvalise kola kogumist. Mõttetult seisev kola takistab eluenergia ehk chi liikumist – igal asjal olgu tähendus ja põhjus.“

Vahuri arvates on põhimõtteline küsimus, kas suhtuda maailma kui pelgalt füüsilisse substantsi või energeetilisse nähtusesse. „Minu jaoks kõik ümbritsev elab, vibreerib ning mõjutab meid moel või teisel. Seega on ülimalt tähtis, milline on sinu igapäevane lähiümbrus. Alustades patjadest, madratsist, voodiriietest. Ei ole päris kama, mis materjalist nad on, isegi mis värvi nad on. Samamoodi vaibad, seinad, töölaud, toolid. Mida räägivad asjad riiulitel ning kiirgavad pildid seintel? Need genereerivad toa õhkkonda ju eriti võimsalt!“ usub Vahur.

(Kristjan Lepp)

Kui Kersnate köögiseinal on head energiat kiirgamas langetatud pilguga kuldne Buddha, siis tubades ripuvad aukohal Mati Küti maalid. Teel Kelvini katusekambrisse jääb silma Eesti läbi aegade suurima raamatukunstniku Edgar Valteri maal, lapse toas on koha leidnud Ilon Wiklandi teos Vahuri lapsepõlvekangelasest Karlssonist (Vahur: „Mul olid kõik kohad Karlssonit täis joonistatud!“) ja Frankfurdis Kia autosid disainiva sõbra Björn Koopi visand. Elutoa seinal ripub Liinalt Vahurile kingitud šamaanitrumm ja kuulsa vene meediumi Valentina Vassiljeva maal talle tuttavast 400aastasest maavälisest olendist. See pilt on pärit 90ndate algusest, kui Vahur esimesena Eesti teleajakirjanikest käsitles põhjalikumalt maavälise eluga seotud teemasid.

Iseäranis uhke on Vahur aga korteri päikesepaistes paikneva diivani üle. „Sõelusin Internetis läbi tuhandeid diivaneid. Ühel hetkel sai selgeks, et kui ma tõesti tahan sellist, nagu me vajame, tuleb see ise teha. „Kah mul Newtoni binoom!“ ütleks Peemot (kass Peemot – tegelane M. Bulgakovi „Meistrist ja Margaritast“ – toim). Lõikasin ja kleepisin papist mudeleid, loksutasin kuju ja proportsioonid paika ning Urmas koos sadulsepp Timmoga ehitas valmis.“

(Kristjan Lepp)

Diivani sisuks on looduslik lateks vaheldumisi kookoskiuga, katteriide tellis Vahur Ameerikast.

„Tahtsin midagi särtsakat, sellist 60ndate lõpu meeleolu. Mis puutub aga vaipa, siis eelmise vaiba sõid koerad ära. Uus on küll teise kujuga, aga samuti džuudist, mida peetakse maailma parimaks elektromagnetiliste ning geopatoloogiliste pollutsioonide neutraliseerijaks. Seda kasutatakse näiteks ka moodsates tuumaallveelaevades.“

Tippkvaliteedi ja -disain fänn

Tammepuidust põrand vannitoas, õigemini duširuumis on kodudes üldiselt pigem erand kui reegel, aga Kersnatel juba reegel! „Mina ei kujuta juba aastaid ette, et vannitoa põrand poleks puidust,“ ütleb Vahur. Ta vaatab duširuumis hindavalt ringi ja vangutab meenutades pead: „Selleks hetkeks, kui me, rahapakid hambus, kohale jõudsime, oli arendaja vannitoa juba valmis teinud. Tumehall põrand, pasapruunid seinad. Kõige odavam sanitaartehnika oli paigutatud nii, et arhitekt pidi seda planeerides olema purupurjus. Kõik tuli välja lõhkuda.“

Pärast pikka otsimist sobitasid Kersnad helekollaste Villeroy & Boch`i plaatidega kokku Vahuri disainitud ja Aafrika movinque-puust valmistatud mööbli. Nii klosetipott, dušialus kui ka kraanikauss on samuti Villeroy & Boch`i kvaliteettoodang.

(Kristjan Lepp)
 (Kristjan Lepp)
(Kristjan Lepp)

„Igal hommikul hambaid pestes tänan taevast, et otsustaval hetkel ei närutanud, vaid ostsin kraanikausi, mis mulle esimesest pilgust väga-väga meeldis,“ seletab Vahur. Eriti rahul on ta aga segistitega – tegemist on kuulsa taanlase Arne Jacobseni 1968. aasta sarjaga VOLA. „Midagi samavõrra lihtsat, selget ja elegantset ei ole maailmas peale seda tehtud,“ on Vahur kindel.

Võtaks juba järgmise kodu disainida

Vahur leiab, et nende akendest avanevad vaated on kõikidest varasematest parimad, et mitte öelda luksuslikud – erinevate nurkade alt paistavad kätte Poska maja ja pilkupüüdvalt kujundatud majaõu. „Teist nii head õue ei ole terves Kadriorus,“ kinnitab peremees.

Magamistoa aknalauda ilmestavad Buddha Taist, valvuröökullid Malaisiast, helikauss Nepalist, mäekristall Madagaskarilt, kullisulg Karourust ning Kaika Laine sõnade ja taimedega viin.  Hmm, on see altar? „Need detailid peaksid meile kindlustama hea une,“ vastab Vahur mõistu.

Vahur sõnab, et mitte kunagi pole ta igatsenud elamiseks lossi, villat ega isegi mitte maja. „Ma arvatavasti ei suudaks suuri ruume oma energiaga täita,“ leiab ta. Selles korteris näeks ta aga ideaalis siiski veel ühte tuba, kuhu teinekord peituda kirjutama, lugema või muusikat nautima. Juba tükk aega plaanib Vahur oma noorusaegsete LPde kuulamiseks osta korraliku vinüülimängija ja lampvõimendi, kuid: „Tegelikult on kõik need plaadid mul viimase kui detailini peas – nagu riiulist mõne kätte võtan, hakkab muusika ajus kohe kõlama! Milleks mulle õieti mängija?“

(Kristjan Lepp)

Hoolimata puuduvast toast on selle kodu sisustamine pakkunud Vahurile kõigist senistest enim väljakutseid ja rahuldust. Telemees on järginud oma sisetunnet ja feng-shui põhimõtteid, põimides põhjamaist ja valgusküllast skandinaavialikku stiili iidse Hiina harmoonial põhineva ruumikorralduse meetodiga.

„Olen feng-shuist üksjagu lugenud ja suhtun aastatuhandete kogemusest ladestunud tarkusesse tõsiselt,“ sõnab Vahur juba elutoa sohval lebades.

Kersnate elamises on enam kui kahe aasta jooksul kõik tarvilik praktilise ja esteetiliselt nauditava koha leidnud. „On`s Tallinn nüüd valmis?“ küsiks Ülemiste vanake...

„Ma ei saanud lapsena aru, miks ema tahtis meie pisikeses korteris iga paari aasta järel mööbli ümber tõsta ning tapeedid vahetada,“ mõtiskleb Vahur. „Aga miks me kraamime kevaditi sahtleid ning korrastame riiuleid, pühime kapi otsast ämblikuvõrke ja voodi alt tolmurulle? Sest chi peab liikuma! Elu on liikumine ja meiegi pidevalt midagi värskendame. Vähemalt pilte seinal, voodipesu ja lauanõusid.“ Näpud juba sügelevad uute projekteerimiste järele? „Veerevale kivile ei kasva sammal,“ muheleb salasisekujundaja Kersna.

(Kristjan Lepp)