Meelelahutusuudised

Heli Kuuse: „See just elu raskeks teebki, et ta ei helista, et ta ei kirjuta, et ta ei ütle sulle kunagi enam ilusaid sõnu.“

Kairit Tsäro 13.01.2018, 14:25

„Olen mõelnud, et ehk tulin Lembitu ellu selleks, et olla ta kõrval tema elu kõige raskemal perioodil, et võidelda tema eest iga tund ja iga sekund. Naudingut paraku jäi meil oma ühisest elust kahjuks väheks, sest ta mattis end töösse ja elasin elu, mida elas tema,“ räägib legendaarse spordireporteri Lembitu Kuuse kõrval elanud Heli mehe esimesel surma-aastapäeval.

Kui tihti sa täna küsid, miks mina. Miks lõppes kõik sellisel moel?

Küsin seda endalt eranditult iga päev. Miks tal tuli minna nii vara?! Ta oli täies elujõus mees, tegi südamega tööd. Oli hoolitsev enda ja teiste eest. Ta ei suutnud paari päeva ka jooksmata või füüsiliselt liikumata olla. Kõik muu võis olla, aga sport oli tema elus esikohal nii tööl kui kodus.

Olen mõelnud, et ehk tulin ta ellu selleks, et olla ta kõrval tema elu kõige raskemal perioodil. Et võidelda tema eest iga tund ja iga sekund. Ta korrutas tihti, et tal on elus palju õnne olnud, aga kõik asjad tulid ta ellu liiga hilja. Oleks me teineteist varem leidnud, näiteks üheksakümnendatel, oleksime koos mägesid liigutanud, sest oleme mõlemad aktiivsed, ettevõtlikud ja energilised inimesed. Naudingut jäi meil oma ühisest elust kahjuks väheks, sest tema mattis end töösse ja mul ei olnudki muud kui elada seda elu, mida elas tema.

Kui ta diagnoosi sai, oli vähk arenenud juba neljandasse staadiumisse. Arstid arvasid, et haiguse väljakujunemiseks võis kuluda kuni seitse aastat. Olen mõelnud, et võib-olla see, kes meid kokku juhatas, oli meist nii palju targem, et mina saabusingi tema ellu selleks, et teda hoida. Ehk oligi see minu elu üks ülesandeid jõuda raskeks hetkeks ta kõrvale. Siis, kui vaja läks rohkem kui mitme inimese jõudu.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse